Olles viimasel ajal üha rohkem enda fookuse suunanud tootefotograafiale, panen kirja mõned mõtted ja näpunäited.

Kui toodete pildistamisega alustasin, siis mõtlesin, et see on üks lihtsamaid fotograafiažanre üldse. Paned aga toote kaamera ette, valguse paika ja muudkui pildistad. Modell on paigal, ei pilguta silmi, ei keeruta ja lõpptulemus on täpselt selline nagu Giorgio Armani reklaamis.  Eh…pean tunnistama, et eksisin ja rängalt. Ma usun nüüd hoopis vastupidi - see on üks keerukamaid väljakutseid. 

Samas väljakutsed mulle meeldivad ja panevad rohkem pingutama. Nii ma siis pingutangi viimasel ajal palju arvuti taga. Lõikan, kleebin, kustutan, korrigeerin, värvin piksleid jne. Nagu kunagi MS Paintis (lisan kohe näite allpool).

Lugu jätkub peale seda kunstiteost…

Ülaltoodud pilt võiks välja näha umbes selline nagu 6-aastane Ivar selle arvutis maalis. Tõtt-öelda ei oska ma siiani palju paremini joonistada, küll aga olen harjutanud tublisti pilte töötlema! Ma tean, et ka selles osas on mul veel päris pikk tee minna, aga midagi ma siiski juba tean. 

Esmalt tean seda, et tootefotograafia on üks nõudlikumaid žanre. Kuna pildid on tehtud väga lähedalt ja reeglina ka väga hea kvaliteediga, siis tundub iga pisem tolmukübe kärbse suurune. Need “kärbsed” tuleb kõik minema ajada. See on aga üks väike osa kogu protsessist.

Kuna töötlemise protsess on iga sessiooni ja toote puhul veidi erinev, siis ma ei hakka samm-sammult kõiki etappe siin lahti kirjutama. Lühidalt - korrigeerid valgust, kontrasti, värve, varje jne. Kui tootel on vaja vahetada taust, siis läheb veel põnevamaks, sest taust ja pildistatud toode ei ole üldjuhul sama tonaalsusega. Lõikad toote välja, asetad soovitud taustale ja parandad veel, et tulemus oleks võimalikult loomulik ning puhas. Lisad varju ja voilá, ongi valmis! Lõpptulemus võikski välja näha nagu oleks üks ilus toode asetatud kaunisse kohta ja tehtud üks lihtne pilt. 

Ma sooviks öelda kõikidele, kes soovivad enda toodetest kunagi pilte saada, et nähke enne pildistamist veidi vaeva ja tehke eeltööd. Kui tegemist on näiteks rõivastega, siis triikige või aurutage juba eelnevalt tooted ära. Kui seda pole võimalik teha, siis võtke stuudiosse aurutaja kaasa. Photoshop on küll võimas tööriist, aga fotograafil kulub hiljem hulganisti tunde, et kortsud “sirgeks” saada (igal pildil eraldi). Riiete puhul on abiks kübemete eemaldamisel riiderull - see liimiga kaetud paber. Nagu päriselu photoshop, kaotab kõik kübemed sekunditega!

Muude toodete puhul võiks jälgida, et ei oleks määrdunud ja tolmused. Muud kunsti polegi. Vähemalt ei tea hetkel välja tuua midagi, mida eriliselt silmas peaks pidama.

Ma jõuan nüüd lõpusirgele ja räägin põgusalt toodete pildistamise hinnast. See on küllaltki lai ja samas tundlik teema ja räägin enda kui fotograafi seisukohast.  Kui soovite avaldada ka enda arvamust, siis mul oleks selle üle ainult hea meel! Minu kontaktid on kodulehel olemas.

Aastatega olen mõistnud, et fotograafia on töö nagu iga teinegi ja töö eest peab saama palka. Ma pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei ole kuigi osav küsija ja seetõttu hoian ma peaaegu iga kord peast kinni kui järjekordset sessiooni töötlen. Eesti on väike riik ja ilmselt siin elavatest kodanikest iga kolmas on fotograaf. Vähemalt tundub nii. Kuidagi peab aga toime tulema ja seetõttu müüaksegi end odavalt, et vähegi tööd oleks. 

Ma usun, et kogemustega kasvab ka oskus ennast ja enda tööd adekvaatselt hinnata. Ma luban, et kahe kuu pärast ei ole mu hinnakiri enam selline nagu ta täna on.

Toon ühe hüpoteetilise näite - mõne tuntuma brändi eelarve pildistamiseks on alates 10 000 eur ja selle eest valmib ÜKS pilt, mida reklaamis kasutatakse. Mõistagi on sellise sessiooni taga sageli ka suurem tiim, aga alati ei pruugi olla. See üks pilt toob ettevõttele ka mitmekordselt raha tagasi.

Miks see peaks kuidagi erinev olema väiksemate brändide puhul? Ma ei väida, et mõni alustav väike-ettevõte peaks iga sessiooni eest välja käima vähemalt 10 000 EUR, see oleks jabur. Tahan öelda seda, et kui tegemist on siiski tootefotodega, mis potentsiaalselt peaks suurendama toodete müüki, siis tuleb sinna ka panustada. 

Mul on olnud varasemalt ikka juhtumeid, kus ma näen, et on väga hinnatundlik klient ja teen siis vastavalt sellele enda pakkumise 200 EUR 2h pildistamist ja 30 tootepilti. “Aga kas odavamalt saaks?” on vastus. No kamoon!

Loodan, et kellelgi seda lugedes käsi rusikasse ei tõmbunud. Tahtsin lihtsalt hingelt ära saada. 

PS! Minult võib ikka pakkumist küsida. Tõenäoliselt tuleb pakkumine alla 10 000 euri :)

Kuidas ja mille põhjal valida endale sobiv pulmafotograaf?

Alustuseks tutvuge fotograafi eelnevate töödega. Kui tunnete, et tema pildikeel sobib ning näeksite enda pulmapilte hea meelega samades toonides ning sarnase “käekirjaga”, siis suure tõenäosusega olete leidnud selle õige. 

Järgmiseks võtke fotograafiga ühendust ning leppige kokku kohtumine. Võib juhtuda, et teie isiksused ei klapi kohe üldse ning te ei leia fotograafiga ühist keelt. Üldjuhul ilmub fotograaf teie pulma kõige esimesena ning lahkub alles südaööl. Seega veedab ta terve pika päeva teiega koos ning oleks ebameeldiv kui te ennast üksteise seltskonnas vabalt ja hästi ei tunneks. See võib jätta ka piltide oma negatiivse jälje. 

Uurige internetist taustainfot. Kahjuks on erinevaid juhuseid kus fotograaf on väga hea müügimees, kuid reaalsuses on suhtumine kohutav ja pühendumine puudulik.  Peale ettemaksu tasumist ei olda enam nii agarad vastama kirjadele, kõnesid ignoreeritakse ja fotograafi tabada ei õnnestu. Ka ei ole harvad juhused, kus lubatud kahe-kolme kuu jooksul te pilte ei saa ning mõnel juhul kaovadki need koos fotograafiga jäädavalt. Seega väga oluline on leida usaldusväärne inimene.

Odav või kallis? Siinkohal ütleks kuldsed sõnad: “alati teeb keegi odavamalt”. Fotograafi hind kujuneb paljuski sellest, kuidas ta ise enda tööd väärtustab. Kui palju aega, pühendumist ja rahalisi vahendeid on ta enda töösse panustanud. Eesti pulmafotograafide hinnad on suurusjärgus 400 - 4000 EUR. Ma usun, et kogemuste mõõdupuu panebki selle hinna paika. Kui olete valmis riskima sellega, et saate peale pulmapäeva hunniku uduseid, kinniste silmadega ja viltuseid pilte, siis broneerige see odavam. Üldjuhul puudub algajal fotograafil ka varukaamera juhuks, kui tehnika peaks olulisel hetkel alt vedama. Minuga on seda juhtunud ja ma ei teagi, mida ma oleks teinud kui teist kaamerat käepärast poleks olnud. 

Loomulikult peavad kõik kusagilt alustama. Alustamiseks on hea variant olla pulmas teine fotograaf, kes täidab nurkasid kuhu esimene ei jõua. See on ka kliendile hea lahendus kuna nii saab ühest ja samast situatsioonist erineva nurga alt pilte. Siit ka soovitus - küsige fotograafilt, kas tal on võimalik võtta kaasa ka teine fotograaf. Võibolla tuleb teil maksta veidike juurde, aga võimalik, et ei tule ka. Paljud algajad teevad seda ka kogemuse saamise hinnaga.

Panen kirja mõned read, mis mind mõnda aega kummitavad.

Minu poole pöördutakse sageli just nii: "Tule tee paar klõpsu!" või siis "Meil on ainult mõnda pilti vaja". See on tore, et teil on vaja ainult paari pilti/klõpsu. Võtan oma tehnika kaasa ja tulen teen ära. Aga siis see hinnastamise küsimus. Inimesed kipuvad arvama, et kui sõidan kohale, teen need "mõned klõpsud" ära lahkun, siis oleks see kuidagi vähem väärt töö kui tellida mõni pakett, mis hinnakirjas selgelt välja toodud. Enamus soovijatest kas loobub või siis peavad liiga kalliks.  Nõustuvad,  küll aga vastumeelselt, justkui oleks töömaht ja panus paari klõpsu korral kuidagi väiksem. 

Lubage ma selgitan veidi:

Ma olen tänulik kõikide klientide eest, kes minu kaamera eest on läbi käinud! See postitus ei puuduta kedagi isiklikult.

Fotograafia on minu töö. Hobi ja ka töö. Täna tegelikult ainus töö, mida ma teen ja millega elatist teenin. Püüan siinkohal tõmmata paralleeli juuksuriga või miks mitte ka näiteks kokaga. Või hoopis rõivadisaineriga. Usun, et keegi ei kauple kui on vaja juukseid lõigata, cateringi tellida või eritellimusel riideid valmistada. Fotograaf on selline hägune amet, sest kõik ju teevad pilti ja kui keeruline see ikka olla saab. No teedki selle pildi ära ja paned meiliga teele. Küsimus ongi, et miks ise tikuvõileibu ei tehta, soengut ei sätita ning õmblusmasinaga kangast kokku ei lapita? Vastus on lihtne - ei ole piisavalt oskusi ja kogemusi. Fotograafi oskused on minu meelest ajaga mõõdetavad, aga mitte alati. Öeldakse, et professionaalseks fotograafiks kasvab 4-8 aastaga (erinevate allikate väitel). Mõnel juhul ka paari aastaga kui eelnevalt mingi kunstialane põhi all. Usun, et see skaala peab üsnagi paika. Definitsioon on ainult jällegi küsitav. Professionaalne fotograaf on see, kes küsib pildistamise eest raha ja see on tema professioon. Raha samas võib ju küsida ka igaüks, kellel on sotsiaalmeedias ees- ja perekonnanimi photography leht (minul on ka!). Ma olen pildistanud tänaseks ca 5 aastat ja tunnen, et mul on veel nii palju õppida. Ja ma tahan õppida! Vaatan tagasi oma esimestele tehtud piltidele ja loomulikult teeks paljudki teisiti ning teadlikumalt, aga see ongi äge, et võrdlusmoment on olemas ning viie aasta pärast saan võrrelda juba tänaseid töid. Selline elukestev kool. Tahan jällegi paralleeli tõmmata, seekord muusikaga. Melomaaniks kasvatakse ka läbi erineva muusika. Alustad ühe žanriga ja siis kasvad läbi erinevate stiilide, üldjuhul.

Mõte läks uitama. Tulen teema alguse juurde tagasi. Kallis sõber, tuttav, klient või tulevane klient - palun väärtusta seda aega ja pühendumist, mida ma olen enda arengusse panustanud. Mina väärtustan seda just nii nagu olen hinnakirjas kajastanud. 

Aitäh!